Lahemaa Viru Bog Trail

Viru raba on see raba, kuhu iga tallinlane oma külalised viib, ja põhjusega: see asub otse Tallinna-Narva maantee ääres Lahemaa rahvuspargis, Eesti vanimas, mis loodi 1971. aastal Nõukogude Liidu esimese rahvuspargina. Rada on umbes 3,5 kilomeetrit, valdavalt laudteed, ja see läbib klassikalist kõrgsood — mitme meetri paksust turbakuplit, mida toidab ainult vihm ja mis on tavalistele puudele liiga happeline ja toitainevaene, nii et siin kasvavad männid jäävad sajanditeks kiduraks. Poole peal seisab puidust vaatetorn, ainus element, mis muudab tasase kõnni vaateks: platvormilt loeb raba mosaiigina samblaseljandikest, kääbusmändidest ja tumedatest laugastest, mis ulatuvad kauge metsapiirini. Infotahvlid teel selgitavad turba teket, kuivendamise ajalugu ja taimi — turbasammalt, villpead, huulheina, sookailu ja jõhvikat.

Kõnd ise on kerge ja rütmiline. Parklast viib lühike metsalõik raba servani, kus pinnas pehmeneb ja algavad plangud. Keskmine kolmandik on parim osa: avatud sammal, laukad ja torn, millel on järsud puidust trepid ja platvorm, kuhu mahub korraga käputäis inimesi — päikesepaistelisel pühapäeval arvesta lühikese järjekorraga. Torni taga keerab laudtee tagasi läbi rabametsa ja männiku. Kuna see on lühike, tasane ja kuulus, tõmbab see ligi bussitäisi ja peresid, nii et rada tundub pigem seltskondlik kui metsik. Tule kaheksa ajal hommikul või pärast seitset õhtul ja võid saada selle endale, parema valguse ja võimaluse kuulda sookurgi, mitte vestlusi. Juunis ja juulis on tõrjevahend hädavajalik.

Planeerimine puudutab peamiselt ajastust ja jalanõusid. Päikesetõus ja -loojang on siin muutlikud — laukad lähevad roosaks ja vaskseks — ning jaaniaeg annab valgust peaaegu kella üheteistkümneni, mis on aeg, mil torn on parim ja tühjem. Plangud on märjana libedad ja talvel soolamata; pakase ajal ei ole rooniad ega matkakepp liialdus. Raja alguses ei ole kohvikut, poodi ega joogivett, ainult parkla, infotahvel ja kompostkäimla, nii et võta vajalik kaasa. Ära astu laudteelt maha: laugaste ümber võib samblamatt ujuda ja taimestik taastub tallamisest aastakümneid. Kui sul on auto, aheldage Viru kokku Oandu metsaradade ja idapoolsete rannakülade külastusega, mitte ei sõida välja ainuüksi 3,5 kilomeetri pärast.

Tallinna kesklinnast on see umbes 60 km: sõida maanteed 1 (E20) ida poole Narva suunas ja pööra viidastatud Loksa ristmikul, kus paar sada meetrit maanteest eemal on tasuta kruusaparkla; sõit võtab umbes 50 minutit ja parklasse mahub paarkümmend autot, kuid nädalavahetustel voolab see teepervele üle. Autota sõidavad Tallinna bussijaamast Loksa, Võsu ja Käsmu suunas bussid mööda maanteed ja mitu neist peatub soovi korral Viru raba peatuses — sõiduaeg umbes tund, pilet enamasti €4-6 —, kuid räägi juhiga, kinnita tagasisõiduajad enne väljumist ja arvesta, et viimane kasutatav buss tagasi võib olla varaõhtul. Tallinnast väljuvad korraldatud poolepäevaretked ühendavad raba Lahemaa mõisate ja rannaküladega, mis lahendab transpordiküsimuse täielikult.

Sissepääsutasu, parkimistasu ega broneerimissüsteemi ei ole: RMK hooldab rada, torni ja plankusid riigimetsa eelarvest ning juurdepääs on tasuta igal tunnil igal päeval. Kulutused tekivad mujal. Loodusgiidiga rabamatk, sealhulgas rabajalutuskingadega väljasõidud rajalt kõrvale Lahemaa laiematesse rabadesse, maksab tavaliselt €30-50 inimese kohta; Tallinnast väljuv terve päeva Lahemaa retk giidi, transpordi ja mitme peatusega jääb enamasti vahemikku €70-120. Lähedal asuvad mõisad küsivad sissepääsu eest: Palmse muuseum umbes €10 täiskasvanule, Sagadi metsamuuseum sarnaselt, ning Altja kõrts pakub pearoogi umbes €14-20. Autoga sõitjatele on ainus vältimatu kulu kütus Tallinnast ja tagasi ning lähimad tanklad on maantee ääres, mitte pargis.

Tunni kaupa: enne üheksat ja pärast seitset on vaikne, 11:00-16:00 on tihe ning ilusal juulilaupäeval on torni juures väike järjekord. Kuu kaupa: mai ja juuni linnulaulu, villpeade ja pika valguse pärast; juuli ja august soojad, rohelised ja kõige rahvarohkemad, hämarikus sääsed; september ja oktoober raba parima värvi, jõhvikate ja jaheda selge õhu pärast, mis on asjatundja aken; november kuni märts lume, härmatise, tühjade plankude ja poole nelja loojangu pärast. Märtsi lõpu ja aprilli sulaperiood võib jätta madalatele lõikudele seisva vee. Väldi tuulevaikset suveõhtut, kui putukad sind häirivad, ja väldi keskpäeva, kui tahad pilte — valgus lamestab kogu maastiku.

See on õige raba väikelastega peredele, esmakordsele külalisele, vihmase päeva alternatiiviks, kui ilm selgineb, ja kõigile, kellel on Tallinnas kolm tundi aega. Teismelistele on torn. Ratastooli ega lapsevankriga see ei toimi: laudtee on kitsas ja torni trepid järsud. Kes otsib üksindust, sõitku edasi Oandusse või Soomaale. Lähedal on Palmse mõis umbes 25 minutit ida pool autoga, Sagadi mõis ja Oandu metsarajad veidi kaugemal ning Altja ja Käsmu kalurikülad 40 minuti raadiuses, koos Võsu merega ujumiseks. Ausad hoiatused: Viru on populaarne kuni rahvarohkuseni, rada on lühike ja torn on tagasihoidlik puidust platvorm, mitte vaade üle poole riigi. Inimesed tulevad ootama metsikust ja leiavad tugevalt kasutatud laudtee ning mikrobusse täis parkla — seda tasub teada, enne kui tunni sõidad.

Lahtiolekuajad

Vaba juurdepääs, piletit pole vaja ühelgi kellaajal · parkla tasuta

Rada avatud iga päev, 24 h, aasta ringi · Parkla valgustamata; talvel saabu enne hämarikku · Kõige rahvarohkem 11:00-16:00 nädalavahetustel ja kogu juuli-augusti

Mida vaadata

• Puidust vaatetorn — Ringraja keskpaiku, avatud rabal
• Rabalaukate kogum — Laudtee lõik vahetult tornist põhja pool
• Sajanditevanused kääbuspuud — Avatud sammal torni ja tagasitee vahel

Näpunäited

• Tule enne kella 9:00 või pärast kella 19:00 — suvel on tornis keskpäeval järjekord.
• Loksa ja Käsmu bussid peatuvad maanteel nõudmisel; kontrolli enne tagasisõidu aeg üle.
• Ühenda 25 minuti kaugusel asuva Palmse mõisaga, selle asemel et sõita ainult 3,5 km pärast.